Skip to content 
No on ju nii, et kui sind ei ole sotsiaalmeedias, siis sind lihtsalt ei ole olemas. Okei – arusaadav ja polegi nagu probleemi. Aga kui sa oled ettevõtja, kes pakub teistele inimestele mõnda teenust või kaupa siis nagu peaks olemas olema küll. Mitte ainult olemas vaid lausa ülevoolavalt pildis. Ja seda mitte vahetevahel, kui tuju on, vaid kogu aeg ja iga päev.
Et siis võta näpust – iga suvaline introvert võib ettevõtte luua aga siis mingil hetkel peab ka kuidagi klientideni jõudma. Ja kui siis siiamaani arvasid, et oh jumal, küll see ettevõtlus on ikka täiskohaga ja närvesööv töö siis nüüd saab “tööstress” hoopis uue tähenduse. Me Priiduga saime siiani ettevõtlusega enda arvates enam-vähem okeilt hakkama. Muidu hoidsime asjadel silma peal ja suutsime läbi häda isegi umbes korra kuus suure tüliga mingi ühe pildi facebooki või instagrami tekitada.
Tavaliselt algas see siis nii, et Priit ütles mulle, et kuule, peaksime mingi postituse tegema. Noh, ma olin temaga nõus, et absoluutselt – postitus peab tulema. Mõtlesime, et jumalast äge, siis oleme nähtavad ja täiega teeme ühe megaägeda pildi ja siis kõik näevad ja laigivad ja värki. Siis
noh me umbes poolteist päeva rääkisime kui tähtis on ikka koguaeg olemas olla klientide jaoks ja kuidas me täiega jõuame peagi punkti, kus meil on nii lahedad postitused igal pool. Vaatasime teiste ettevõtete kontosid ja naersime isekeskis, et ehee – me ka varsti oleme sellised 😀
Järgmise päeva hommikul silmi lahti tehes oli mul juba stress. Priit oli suht sõiduvees ja rääkis kuidas 
täpselt me peaks fotosessiooni korraldama, mis pabereid meil on taustaks vaja, kuidas me pastale võiks tomatid peale sättida ja veel sada pisiasja. Mina ilmselt pomisesin vastu midagi ebamäärast ja mittemidagiütlevat, sest ma juba olin jõudnud mõelda, kuidas üldse meil see pilt välja ei tule. Ja üleüldse, teistel on kõik palju lahedam. Ja no ma ei ole mingi fotograaf ja pilte tuunida ma ka niikuinii ei oska. Sama päeva õhtuks me veel pildistamiseni polnud jõudnud – sest noh – lihtsalt nii läks.
Ega me tegelikult ikka järgmiste päevade jooksul saime ikka selle pildi kuidagimoodi tehtud. Lihtsalt kui see foto nüüd olemas oli, siis tundus see nagu väga-väga mõttetu. Kogu see mõtlemine, vaev ja taustauuringud (loe: õhtul voodis tik-tokkimine) Selline suvaline klõps makaronidest. Aga kui sind pole sotsiaalmeedias, siis sind pole olemas eks – me ikkagi panime need pildid ka üles. Pole küll see, mis võiks olla aga parem ikka kui mittemidagi eksole..
Ma täpselt ei mäleta millal, aga ühel hetkel jõudsime hirmutavale arusaamale, et me ilmselt peame hakkama ise ka pildil olema. Tegelikult mitte isegi ainult pildil vaid lausa videos. Mega populaarne on olla julge influkas, kes teeb mingit tobedat tantsu näiteks. Põhimõtteliselt tuleb kas iseennast filmida või leida kastitäis pehmeid, karvaseid ja nunnusid jänkusid – need on kaks asja, mis inimesele meeldivad. Meelelahutus ja nali või armsad loomavideod. Heh, meil polnud kumbagi – ei nunnusid jäneseid ega julgeid influkaid. Ainult psühhid naudivad oma hääle kuulamist videost.
Igatahes otsustasime siis, et nüüd on nii – Pasta Heavenil ei ole sotsiaalmeediat ja peame lihtsalt teile kõigile pakkuma edasi maailma parimat pastat. Tegelt on Tiktok ja Instagram päris nõmedad ja üleüldse, kes neid nii väga ikka jälgivad. Pff.. ülehinnatud on kogu see internetis turundamise värk. Me ei oska ja üleüldse tegelikult ei tahagi neid asju teha. Las need teised elavad oma elu seal netis, meie oleme ikka vanakool ja teeme asju teistmoodi!
Vist tervelt kaks nädalat saime sellel enesekindlal “me suudame ilma facebookita edukad olla” kursil purjetada kui hakkasid tulema tagasilöögid. Tuttavad küsisid, et kus me oleme ja miks ühtegi pilti ei ole. Kliendid tahtsid tulede ja viledega menüüd näha instast ja koostööpartneritele ka ei olnud nagu ühtegi linki jagada, kus meie tegevusega tutvuda võiks. Hmm.. et siis ikkagi peame kuidagi ja midagi tegema. Okei. Aga ise me seda ei tee – seda kindlasti mitte!
Õnneks juhtus meie teele Jaanika. Nagu selgus, siis on ta täielik sotsiaalmeedialvõlur ja suudab pildistada, filmida, tekste kirjutada ja siis seda kõike läbimõeldult teiega jagada. Saime esimest korda Pasta Heaveni ajaloos kergendatult hingata. Nüüd oleme me facebookis, instagramis ja tiktokis ja sinna tekivad täiesti iseenesest ilusad pildid ja videod. Nagu vau – päris uhke värk.
Iga kuu tegi Jaanika meile turundusplaani, kus olid kirjas kõik ideed erinevateks postitusteks. Mingil hetkel märkasime, et järjest rohkem käib ta välja mõtteid, et mina või Priit peaksime ka kuskil aeg-ajalt näha olema. Okei, saame aru. Noh, et siis ikka inimesed teavad, et kes selle
Pasta Heaveni taga on nagu. Okei, okei, teeme ära. Selle asjaga saame vast hakkama.
Järgmisel korral näitas ta meile mingit trendivideot, kus ettevõtjad teevad nalja. Mida pekki –meie ja videos? Kohe puterdasime talle koos, et ei-ei, me ikka ei oska ja meile ei meeldi endi hääli kuulata ja üleüldse kohe mitte üldse ei taha ka. Teisi vaadata on tore, aga meie näeme lihtsalt nõmedad väja. Jaanika ütles vastu, et teisiti ei saa ja me tegelt oleme jumalast tublid ja saame hakkama. Ta rääkis seda nii siiralt, et hakkasimegi uskuma. Leppisime kokku, et kui mina olen videos, siis vaatab seda pärast Priit ja ütleb, et kas oli normaalne ja vastupidi. Ja siis lihtsalt pärast ignoreerime oma postitusi ja ei vaata neid enam mitte iial.
Terve võttepäev kulus aga tegime selle ära!
Tänaseks on nüüd nii, et me siis teie kõigi rõõmuks proovime olla ise rohkem pildis ja videos. Vahetevahel harva teeme täitsa ise storysid ka – teadke siis, et me neid enne postitamist ise ei vaata – sest me lihtsalt ei suuda. Me veel julged influkad ei ole ja nunnusid karvapalle ka
videosse pole pannud aga liigume sinnapoole. Mitte jäneste vaid julguse poole siis..
